🎵 Lyrics
Päike kumab õhtu eel,
Laevnik laia mere teel;
Tasa hällib vete pind
Laeva lennul nagu lind.
„Jõua, sõua, laevake!
Rannal palmib kullake
Lootus’-pärga.” Õnnella
Tuksub süda rinnalla.
Oh hella neiu
Ja kallis peiu, —
Kui truu on armastus,
Siis süda valvel
Ja vagal palvel,
Et lõpeks lahutus.
Kaugel mustab taeva piir, —
Õnnetuse jalg on kiir, —
Mures märkab laevamees,
Et tal raske võitlus ees.
„Maru hukkab armuta
Laeva, murrab lille ka
Nurmel — nuttes närtsima,
Mängib nõnda eluga.”
Vaik! miks nii kohkel?
Miks süda ohkel
Ja valus võitlemas?
Kas eha ehtel,
Ehk koidu puhtel
On õnn ju kadumas? —
Meri mässab tormi tööl,
Laevnik hädas hirmsal ööl.
Kuu ning tähed peitnud end;
Vihal välgub pikse lend.
„Vilu vete voodele
Heidab elu unele.
Helde Jumal, halasta:
Tröösti minu armu Sa!”
Vaat’, kahval palgel
On välgu valgel
Neid ärdalt palumas. —
Kes jõuab sõuda
Ja rannal’ jõuda,
Kui maru mässamas?
Meri vaikin’d. — Koidu a’al
Kurdab neiu kalju na’al. —
Päik’se tõusul hõiskab ilm. –
„Oh!” — Miks kohkub ootja silm?
Kallist koormat kaldale
Kandnud laened hellaste.
„Surnud!” — Neiu, nuta nüüd!
Pane selga leina rüüd!
Üks usk, üks lootus,
Üks püha tõotus,
Kaks südant
Neid elus ühendand. —
Ju mõrsja ehib;
Üks ingel lehib;
Surm leina lühendand. —
Tasa sõuab õhtu tuul,
Linnukesed laul’vad puul.
Lilled, õied uinumas,
Kuu veel kõrgel valvarnas.
Mäel kalmu künkalla
Uinub peiu rinnalla
Neiu. — Õndsa unele
Peitnud haud neid ühtlase.